16.septembri pealelõunal alustasime 6.tõrvaajamisega. Mina, Kaire isa Avo ja Kaire. Kõik tuntud tegijad. Kaire saagis küttematerjali, Avo lõhkus ja mina viskasin puid ahjule lähemale. Kella 17..0 paiku jõudis Külliki Tallinnast ja k 17.20 süütasin ahjus tule. Ilm oli pilves, kui suht soe. Enne suure kütmise algust õnnistasime ahju 63 kraadise hansaga ja endale kulus ka seda. Kella 22.00 paiku tuli ka Marje punti. Kõik kulges tavapäraselt nagu alati. Marje lahkus kusagil k 3.00 paiku. Ja sel ajal umbes hakkas ka väljavoolutorust tõrvavett nirisema. Kuna toru otsa oli Kaire poolt tehtud uus prunt(eelmine põles ära), mis oli küllalt tihkelt otsas, siis oli seda pea võimatu väljapoole tõmmata. Tirimisega hakkas kogu väljavoolutoru ohtlikult liikuma. Tõin siis kodust kuuri alt mingi metalltoru, millega Külliki hoidis väljavoolutoru kinni ja mina tirisin prunti, kuni sain ta liikuma niipalju, et vett hakkas vabamalt nirisema. Mul oli koguaeg hirm, et tõmban viimaks kogu toru välja ja lendame õhku. Mure oli suur. Külliki oli tubli õine abiline. Veidi enne 8 hakkas tõrvajooks pihta nagu olin ennustanud. Uudistajaid seekord palju ei olnud: hommikul kohe tuli Ivar, kes käis kalal ja peale 9.00 jõudis Läänemaalt kohale Merly Mändla (hobunaine, kes käis suvel oma hobustega mu lõkkeplatsil). Ja ostis minult ühe tõrvatünni ära(eelmise aasta tegu), millele ta nüüd järgi tuli. Ta oli koos oma 2 tütre ja Võrumaa sepaga.

Ilm oli kogu päeva ilus ja soe. Kummaliselt ootamatult lõppes seekord see tõrvategu: täpselt k 13.30 oli järsk lõpp. Hiljem arvasin, et põhjus võis olla liiga kuivades käredes. Palju tõrva jooksis seekord ahju ja toru vahelt maha. Aga kokku u 40 liitrit tuli ära. Tarmu Ansper ostis järgmine päev 10 l tõrva ära.

Järgmiseks korraks tuleks ahjule uus toru panna, et ei oleks võimalik teda välja tõmmata ja äravoolurenn teha. Sest selle ämbriga seal toru otsa all tõrvaauru sees toimetada on üpriski raske. Iga teoga saad targemaks.