Suur rahvusvaheline tõrvaajamine
17-21.09.2018 toimus Tuhkana-Ranna tõrvaahjul rahvusvaheline tõrvaajamise õpituba. Sellest võtsid osa muinsuskaitse- ja konserveerimiseriala tudengid rootsikeelsest rakenduskõrgkoolist Novia Soomes, Uppsala ülikooli Gotlandi kolledzist ja Eesti Kunstiakadeemiast koos oma juhendajatega, kokku 15 inimest. Kõik 3 kõrgkooli on koostöövõrgustiku Nordplus liikmed ning kord aastas korraldatakse projekti “Jätkusuutlik pärand” raames erinevaid töötube. Seekordne korraldaja oli Eesti pool EKA muinsuskaitse- ja konserveerimiseriala magistrandi Karl Kallastu juhendamisel. Karl tegi eelnevalt ära kõik ettevalmistustööd tõrva ajamiseks: toimetas raielangilt kohale 2 näidistõrvakändu, otsis ahju lähedalt metsast välja mõned vaigused tõrvakännud, seadis valmis vajalikud tööriistad (labidad, kangid, kahemehesaed ja kirved) ja pani ahju esisele alale üles suure koormakatte. Nii igaks juhuks, kui ilma ära keerab. Kohe esimesel päeval, esmaspäeval oligi selline koerailm, et poleks tööd saanudki teha, kuna sadas terve päeva. See päev kulus teooria õppimisele.
Teisipäeval läks siis põhitöö lahti: toimus käsitsi tõrvakändude väljajuurimine, puhastamine, kändude tükeldamine tavaliste kirvestega ( mitte Fiskarsi omadega) ja ahju täitmine. Kuna päev oli ideaalne ilma poolest, siis noortel tudengitel töö lausa lendas. Kärede kogus kaaluti ära ja ahju sai kokku 380 kilo materjali. Samal õhtul sai ka tuli ahju ja algas kokku üle 24 tunni kestev kütmine. Kütmine toimus vahetustega ja noored olid selle töö juures väga hoolsad. Kokku andis see tõrvategu veidi üle 30 l tõrva. Neljapäeval läks see tõrv praktilisse kasutusse- Mihkli talumuuseumi puitmaja seinte tõrvamiseks. Nii said tudengid kohe ka tuntud puidukaitsevahendi õigesse kohta ära kasutada.
Lõppkokkuvõttes see üritus õnnestus igati ja tudengid said vapustava ühe vanaaja käsitsi töötegemise kogemuse. Tsiteerides Novia õppejõu Towe Anderssoni, kes andis intervjuu Meie Maale: ” Töötubades saavad noored ise oma kätega teha midagi sellist, mida poest ei osta ning mille kaudu tekib neil 100 aasta tagusest loomisprotsessist ja toonaste ehitiste säilitamise mõttest hoopis sügavam arusaam”. Ja veel: “Oluline on õppida mõistma vanu hoone- ja paadiehitustraditsioone selleks, et meetodeid, materjale ja tervikuna säilinut tõeliselt väärtustada ning hoida”.
Suur tänu Karlile ja kõigile teistele osalejatele, kes te aitasite 3.tõrvategu teoks teha.
